Perjantaina ilmestyi Tallinnassa kulttuurin viikolehti Sirp (40/10), jossa oli kirjoittamani juttu Helsingin Taidehallin Viron värit -näyttelystä (16.10.–24.11.). Vähän harmittaakin, kun piti kirjoittaa niin suorasukaisesti, mutta tätä mieltä nyt vain olen:
Olev Subbi, Enn Kunilan muotokuva, 2003.
Ovatko Viron värit nyt vähän turhan sameita?
Viron taiteen ystävänä sitä jo vähän malttamattomastikin odotti suurliikemies Enn Kunilan kokoelman saapumista Helsinkiin – varsinkin kun Tallinnan Taidehallin suuren yleisönsuosion osakseen saanut ripustus jäi minulta näkemättä, mutta kaikuja suosiosta kuului tänne asti.
Niinpä pettymys olikin suuri, kun näyttely osoittautui varsin keskinkertaiseksi ja huonosti ripustetuksi.
Helsingin Taidehalli on tungettu täyteen virolaista maalaustaidetta niin, että kokoelmaan kuuluvat monet helmet jäävät pimentoon keskikertaisen harmaaksi muodostuvan taidekontekstin ja puistattavan nationalistisen poliittisen kontekstin takia.
Olen käynyt Viinistun taidemuseossa tarkastelemassa useampaankin kertaan toisen miljonäärin, Jaan Manitskin hieman samantyyppistä kokoelmaa, ja huomannut, että vika molemmissa on vähän samanlainen: ei ole osattu keskittyä laatuun. Rahalla saa, eikä Viron taide ole toistaiseksi ollut kovin kallista. Tuntuu siltä, että kunhan kyseessä on vain vaikkapa Ants Laikmaa tai Konrad Mägi, on teos ostettava, oli se sisällöllisesti ihan mitä tahansa ja maksoi se mitä hyvänsä. Mutta hyvien taiteilijoiden keskinkertaiset tai marginaaliset työt eivät yksinkertaisesti ole taideteoksina kovin kiinnostavia, vaikka niillä tiettyä kansallista projektia pönkitettäisiinkin.
Kunilan kokoelman luonne kansallisena projektina on toki täysin ymmärrettävä, ja Neuvosto-Viron historian traumaattisuuden tuntien sen painoarvo virolaisen kulttuurielämän uudelleen rakentamiselle on tärkeä. Mutta olisiko niin, että aika on ajanut tästä tematiikasta jo auttamattomasti ohi? Vaara ohi -signaali on jo puhallettu, ja eikö nyt voisi alkaa puhua jo ihan muista asioista kuvataiteeseen liittyen?
Tässä näyttelyssä ei ainakaan näin tehdä, ja esimerkiksi näyttelyluettelo on joiltain osin aivan sietämätöntä luettavaa – sellaista kieriskelyä kansallistematiikassa ja sen oudoissa nyansseissa, että ulkopuoliselle lukijalle oikein pahaa tekee.
Valitukseni ei poista sitä tosiseikkaa, että kokoelmassa on mukana useita mestariteoksia ja paljon kiinnostavaa – muun muassa jokainen Konrad Mägiltä näkemäni teos rikastuttaa kuvaa tuosta oudon kiehtovasta maalarista. Ja on mukana myös hienompaa uudempaakin maalausta, kuten vaikkapa Enn Põldroosin kolme herkkää teosta. Mutta miksi hänen hienoviritteinen seinänsä oli rikottu Laurentsiuksen aivan eri maailmasta olevalla maalauksella, joka ei käy Põldroosin kanssa mitään vuoropuhelua? Ja miksi esimerkiksi Peeter Mudistia on vain yksi, kun Olev Subbia on tarjolla peräti 11 epätasalaatuista teosta. Johtuuko tämä vain siitä, että Subbi on maalannut Kunilan muotokuvan ja vastaa näyttelyn ripustuksesta?
Näyttelyn ripustus on sitä paitsi aivan erityisen huono. Liian iso määrä teoksia on asetettu tylsäksi kronologiseksi janaksi pitkin Taidehallin seiniä. Mitään rytmiä ei ole, teosten väliset vuoropuhelut ovat täysin satunnaisia ja joskus jopa tahattoman koomisia. Keskinkertaiset teokset syövät hyvien teosten laatua, ja lopulta väritkin sekoittuvat yhdeksi sumeaksi mössöksi, joka jättää vain tunkkaisen maun.
Se suurin suomalainen Viron taiteen näyttely pitkään aikaan ei olisi saanut olla näin huono. Mutta onneksi näyttelyluettelo valehtelee todetessaan, että ”suomalainen yleisö ei nykyään tunne virolaisen klassisen maalaustaiteen historiaa”. Juuri sitähän suomalainen taiteenharrastaja on Kumussa oppinut jo vuosia tuntemaan, ja harrastus onneksi vain jatkuu. Minäkin olen saanut keskustella jo monen suomalaisen taiteenharrastajan kanssa esimerkiksi Konrad Mägin tuotannosta. Tai Ado Vabbesta, jolta Kunilan kokoelmassa on esillä kolme vaatimatonta teosta. Esimerkiksi Kumun Vabbet ovat aivan eri luokkaa.
Ja jottei jääsi ihan väärää käsitystä, niin todettakoon, että tästä kokoelmasta saisi aikaan ilmeisen hienoja näyttelyitä, mutta silloin pitää osata karsia ja keskittyä ja löytää mielenkiintoisempia teemoja kuin sameat värit.
Ja jos joku haluaa opiskella kieliä, tässä sama viroksi:
Pettumus oli aga suur, kui näitus osutus üsnagi keskpäraseks ja halvasti eksponeerituks. Helsingi Taidehalli on eesti maalikunsti nii täis tuubitud, et paljud kogusse kuuluvad pärlid jäävad hallilt keskpärase kunsti- ja judinaid tekitavalt natsionalistliku poliitilise konteksti tõttu varju.
Olen mitmeid kordi käinud Viinistu kunstimuuseumis Jaan Manitski, ühe teise miljonäri, veidi samalaadset kogu vaatamas ja märganud, et probleemi olemus on mõlema puhul sama: vajaka on kvaliteedile keskendumise oskusest. Raha eest saab kõike ja eesti kunst ei ole tänini eriti kallis olnud. Tundub nii, et kui tegu on ikka Ants Laikmaa või Konrad Mäega, tuleb teos selle sisule vaatamata maksku mis maksab ära osta. Ometi ei paku heade kunstnike keskpärased või vähem tähtsad tööd kunstiteostena alati suuremat huvi, kuigi nende abil üritatakse ehk mingit rahvuslikku projekti upitada.
Kunila kunstikogu tonaalsus rahvusliku projektina on ütlematagi selge ja Nõukogude Eesti traumaatilise ajalookogemuse taustal on sellel eesti kultuurielu taasülesehitamisel märgiline tähendus. Kuid kas poleks ehk aeg antud temaatika juurest edasi liikuda? Signaal „oht möödas” on juba antud ja nüüd võiks kujutava kunsti vestlus käia juba hoopis teistel teemadel. Käesoleval näitusel seda paraku ei tehta, veelgi enam, näituse kataloogi tekst on kohati täis täiesti vastuvõetamatut rahvuslustemaatikas püherdamist, nii et kõrvalseisja hakkab end ebamugavalt tundma. Minu hala ei tee olematuks tõika, et välja on pandud ka mitmeid meistriteoseid ja palju teisigi huvipakkuvaid töid. Muuseas, Konrad Mäe iga teos täiendab minu ettekujutust temast kui kummaliselt lummavast kunstnikust. On ka kõrgetasemelisi uuemaid maale, nagu Enn Põldroosi kolm väljendusrikast teost. Miks aga rikub tema tundliku tonaalsusega väljapanekut Laurentsiuse täiesti teisest maailmast pärit maal, millel puudub Põldroosi omadega igasugune dialoog? Ning miks on Peeter Mudist esindatud vaid ühe teosega, kui samal ajal on Olev Subbilt väljas koguni 11 tasemelt ebaühtlast tööd? Kas põhjus ei peitu mitte selles, et Kunila portree on maalinud Subbi ja tema vastutab ka näituse kujunduse eest?
Näituse kujundus on aga iseäranis halb. Piki Taidehalli seinu on paigutatud igava kronoloogilise jadana liiga palju maale. Puudub rütm, teoste dialoog on täiesti juhuslikku laadi ja kohati suisa tahtmatult koomiline. Keskpärased tööd kahjustavad heade teoste kvaliteeti ja kõigele lisaks segunevad maalide värvid häguseks koltunud mekiga möslaks. See üle hulga aja suurim eesti kunsti näitus Soomes ei oleks tohtinud olla nii keskpärane. Õnneks näituse kataloog siiski valetab, väites, et „praegune soome publik ei tunne eesti klassikalise maalikunsti ajalugu”. Soome kunstisõber on juba aastaid Kumus õppinud seda tundma ja teeb nii ilmselt edaspidigi. Mul on olnud võimalik vestelda mitme soome kunstisõbraga kas või näiteks Konrad Mäe töödest. Või Ado Vabbest, kelle loomingust Kunila kogus on välja pandud kolm tagasihoidlikku teost. See-eest on Kumu Vabbed aga täiesti omaette klass. Et kogu jutust ei jääks aga täiesti valet muljet, mainitagu siinkohal, et kõnealusest kogust saaks üles seada nii mõnegi tõeliselt suurepärase näituse, kuid selleks tuleb õppida valikut tegema ja keskenduma ning leidma paeluvamaid teemasid kui tuhmunud värvid.
Tõlkinud Maria-Magdalena Jürvetson
***
Ja jos joku haluaa opiskella kieliä, tässä sama viroksi:
Ega Eesti värvid ehk pisut liiga tuhmid ole?
Eesti kunsti sõbrana sai ehk liigagi läbematult oodatud suurärimees Enn Kunila kunstikogu saabumist Helsingisse, seda enam, et kuigi Tallinna Kunstihoones suure publikumenu osaliseks saanud väljapanek jäi mul nägemata, kostis ka minuni selle menu järelkaja.Pettumus oli aga suur, kui näitus osutus üsnagi keskpäraseks ja halvasti eksponeerituks. Helsingi Taidehalli on eesti maalikunsti nii täis tuubitud, et paljud kogusse kuuluvad pärlid jäävad hallilt keskpärase kunsti- ja judinaid tekitavalt natsionalistliku poliitilise konteksti tõttu varju.
Olen mitmeid kordi käinud Viinistu kunstimuuseumis Jaan Manitski, ühe teise miljonäri, veidi samalaadset kogu vaatamas ja märganud, et probleemi olemus on mõlema puhul sama: vajaka on kvaliteedile keskendumise oskusest. Raha eest saab kõike ja eesti kunst ei ole tänini eriti kallis olnud. Tundub nii, et kui tegu on ikka Ants Laikmaa või Konrad Mäega, tuleb teos selle sisule vaatamata maksku mis maksab ära osta. Ometi ei paku heade kunstnike keskpärased või vähem tähtsad tööd kunstiteostena alati suuremat huvi, kuigi nende abil üritatakse ehk mingit rahvuslikku projekti upitada.
Kunila kunstikogu tonaalsus rahvusliku projektina on ütlematagi selge ja Nõukogude Eesti traumaatilise ajalookogemuse taustal on sellel eesti kultuurielu taasülesehitamisel märgiline tähendus. Kuid kas poleks ehk aeg antud temaatika juurest edasi liikuda? Signaal „oht möödas” on juba antud ja nüüd võiks kujutava kunsti vestlus käia juba hoopis teistel teemadel. Käesoleval näitusel seda paraku ei tehta, veelgi enam, näituse kataloogi tekst on kohati täis täiesti vastuvõetamatut rahvuslustemaatikas püherdamist, nii et kõrvalseisja hakkab end ebamugavalt tundma. Minu hala ei tee olematuks tõika, et välja on pandud ka mitmeid meistriteoseid ja palju teisigi huvipakkuvaid töid. Muuseas, Konrad Mäe iga teos täiendab minu ettekujutust temast kui kummaliselt lummavast kunstnikust. On ka kõrgetasemelisi uuemaid maale, nagu Enn Põldroosi kolm väljendusrikast teost. Miks aga rikub tema tundliku tonaalsusega väljapanekut Laurentsiuse täiesti teisest maailmast pärit maal, millel puudub Põldroosi omadega igasugune dialoog? Ning miks on Peeter Mudist esindatud vaid ühe teosega, kui samal ajal on Olev Subbilt väljas koguni 11 tasemelt ebaühtlast tööd? Kas põhjus ei peitu mitte selles, et Kunila portree on maalinud Subbi ja tema vastutab ka näituse kujunduse eest?
Näituse kujundus on aga iseäranis halb. Piki Taidehalli seinu on paigutatud igava kronoloogilise jadana liiga palju maale. Puudub rütm, teoste dialoog on täiesti juhuslikku laadi ja kohati suisa tahtmatult koomiline. Keskpärased tööd kahjustavad heade teoste kvaliteeti ja kõigele lisaks segunevad maalide värvid häguseks koltunud mekiga möslaks. See üle hulga aja suurim eesti kunsti näitus Soomes ei oleks tohtinud olla nii keskpärane. Õnneks näituse kataloog siiski valetab, väites, et „praegune soome publik ei tunne eesti klassikalise maalikunsti ajalugu”. Soome kunstisõber on juba aastaid Kumus õppinud seda tundma ja teeb nii ilmselt edaspidigi. Mul on olnud võimalik vestelda mitme soome kunstisõbraga kas või näiteks Konrad Mäe töödest. Või Ado Vabbest, kelle loomingust Kunila kogus on välja pandud kolm tagasihoidlikku teost. See-eest on Kumu Vabbed aga täiesti omaette klass. Et kogu jutust ei jääks aga täiesti valet muljet, mainitagu siinkohal, et kõnealusest kogust saaks üles seada nii mõnegi tõeliselt suurepärase näituse, kuid selleks tuleb õppida valikut tegema ja keskenduma ning leidma paeluvamaid teemasid kui tuhmunud värvid.
Tõlkinud Maria-Magdalena Jürvetson
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti